Avaleht > Kutsehariduse infopank > Elukestev õpe > Vanas eas töötamine

Prindi lehekülg

Will you still need me when I’m 64? Sellele biitlite  laulus esitatud küsimusele saab praeguses Euroopas vastata kindlasti jaatavalt: rahvastiku vananemise ning seetõttu üha kasvava kvalifitseeritud töökäte nappuse tõttu on vaja ka vanemad inimesed tööle rakendada. Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus Cedefop on koostanud uuringu ja andnud välja trükise “Demograafiliste muutuste mõjust EL kutseharidusele” (“Implications of demographic change for vocational education and training in the EU”).

Raportis esitatakse lühi-, kesk- ja pikaajalised prognoosid 15 – 24-aastaste õpilaste ja lõpetajate arvu kohta eelkutse- ja kutseharidusprogrammides keskhariduse, keskharidusjärgse ja kõrghariduse tasemel aastatel 2005-2050, keskendudes perioodile kuni 2030. Uuriti demograafilist mõju, eeldades et kutsehariduses osalejate suhtarv jääb samaks ning poliitika ei muutu.

Ilmneb, et ajavahemikul 2005-2030 võib Euroopa kaotada 2,3 miljonit kutsehariduses ja –koolituses õppijat, mis tähendab 17%-list langust. Eriti probleemne on olukord keskhariduse osas (ISCED 3), kus õppurite arv langeb 1,9 miljoni võrra. Seejuures järsim langus jääb järgmise 5 aasta sisse (2009-2015). Esmase kutsehariduse lõpetajaid võib vahemikus 2005-2030 jääda vähemaks 600 000 võrra. Ka optimistlikumate rahvastikuprognooside korral toimub õpilaste ja lõpetajate arvus ikkagi langus.

Joonis: 15-24-aastaste õpilaste arvatav hulk EL-27 riikide kutsehariduses aastatel 2005-2030 ISCED tasemete järgi tuhandetes põhistsenaariumi järgi/konstantse osaluse korral.

Põhiosa langusest jääb uute liikmesriikide kanda, ent suuremate kukkujate hulka loetakse ka Saksamaa. Tõusu võivad näha vaid Taani, Iirimaa ja Luksemburg. Eestis on selle uuringu andmeil 2005. a-l olnud 40 000 15-24-aastast eelkutse- ja kutsehariduse lõpetajat (ISCED tasemetel 2-5), 2010. aastaks langeb see 35 000-ni ning 2030. aastaks 26 000-ni, vähenedes seega kokku rohkem kui kolmandiku võrra.

Ei ole veel eriti hästi teada, mida toob kutsehariduse lõpetajate vähenemine kaasa tööturul. Osades riikides käib see käsikäes töökohtade vähenemisega, kuid osades tähendab see suurt oskustööjõu puudujääki. 2009. aastal on oodata Cedefopi uut uuringut oskuste pakkumise kohta, mis võiks sellele küsimusele valgust heita.

 

2009. aaastal on Cedefopilt oodata ka koondraportit muutustes kutsehariduspoliitikas, mis näitab kuidas liikmesriigid neile probleemidele reageerivad.

Enamus riike püüab kutseharidusse meelitada üha rohkem igasuguste võimete ja taustaga noori, keskendudes selleks kutsehariduse kvaliteedile. Mõnedes riikides on (uuesti) sisse viidud õpipoisiõpe või alternatiivsed koolitusviisid. Ent selleks, et hoida praegust õpilaste arvu algkutsehariduses, tuleks osalusmäära tõsta 2030. aastaks 20 %. Kuna aga kooliskäimise määr on 15-19 aastaste seas niigi kõrge, siis tähendaks see olulist nihet üldhariduselt kutseharidusele, mis võib mõnes riigis omakorda probleeme kaasa tuua.

Kui lõpetajate hulka kutsehariduses tõsta ei saa, siis tuleb olemasolevad ressursid kasutada kutsehariduse kvaliteedi tõstmisele.

Rahvastiku vananemine tähendab, et olemasolevate inimeste kogu tööpotentsiaal tuleb ära kasutada: parandada töö kvaliteeti, investeerida inimkapitali, võrdsetesse võimalustesse ja sotsiaalkaitse süsteemide moderniseerimisse. Üha enam tuleb tähelepanu pöörata vähemate oskustega inimeste, sisserännanute, rahvusvähemuste, koolist väljalangenute, vanemate ja puuetega inimeste toetamisele.

Hea praktika näited ulatuvad erikoolitustest kaasava hariduseni. Oskuste ja teadmiste paremat kasutamist toetavad nõustamisteenused ning informaalse ja mitteformaalse õppe tunnustamise süsteemid. Sisserännanuid on hakatud kutsehariduse läbimisel abistama suunatud toetuste, mentorluse ja keeleõppe kombineerimise kaudu. Arutatakse ka töö ja õppimise ning isikliku elu sobitamise, lastehoiu tagamise ja 65 eluaastast vanemate inimeste töö lubatavuse üle.

Kokkuvõtteks võib arvata, et vajadus täiendkutsehariduse ja elukestva õppe programmide järele kasvab tohutult, sest Euroopa ümberorienteerumisel globaalsele majandusele ning vastamisel vananeva ühiskonna ees seisevatele sotsiaalsetele väljakutsetele on need võtmetähtsusega.