„Roheline majandus“ on üha laialdasemalt kasutatav termin, millel puudub täpne definitsioon. Tähtsam on mõista termini taga peituvat sisu – majandada viisil, et arvestataks inimest, keskkonda ja loodaks korralikke töökohti. SA Innove kutsehariduse seirekeskuse 12. novembril 2009 korraldatud infopäeva peamiseks eesmärgiks oli levitada sõnumit, et roheline majandus ei ole äärmuslik mõtlemine ja ei seisne üksnes ÖKO-temaatikas. Lähenemine puudutab igat eluvaldkonda ja töökohta, andes ühtlasi sisendi ka muutusteks vajalikes oskustes.
Eesrindlikud majandus- ja ühiskonnateadlased on rohelise majanduse ideed nimetanud suurimaks majanduse ümberkujunduseks pärast tööstusrevolutsiooni. Tõdemus ressursside piiratusest on nüüdseks jõudnud nii ettevõtjate kui tavainimesteni. Hinnad tõusevad ning sellest tulenevalt kasvab ka vajadus olemasolevatest ressurssidest välja pigistada üha enam. Lisaks on puhas õhk väärtus omaette. Midagi on vaja muuta. Säästev/jätkusuutlik mõtlemine ja majandamine ning vajadus innovatsiooni järele on rohelise majanduse laiemaks sisuks.
Rohelise majanduse edendamisel ja suuniste andmisel on oluline roll riikidel ja riikide ühendustel ning nendevahelisel koostööl. Näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide süsihappegaasi emissioon õhku moodustab 14% kogu maailma õhu saastamisest. Sellest näitajast tulenevalt pöörab EL oma poliitikates järjest enam tähelepanu rohelise majandamise edendamisele. On välja töötatud direktiive ja tegevuskavasid vähendamaks energiatarbimist ja CO2 emissiooni liikmesriikides. Teiselt poolt tegelevad EL allorganisatsioonid uuest majandamise suunast tulenevate mõjude ja muudatuste uurimisega ettevõtluses ja tööjõuturul.
Tulenevalt rohelise majanduse arengust on ees ootamas suured muudatused töökohtades ja tööjõuvajadustes, mida kinnitavad ka seni läbiviidud rohelise mõju uuringud. Suurimad majandussektorid nagu ehitus, transport, energeetika ja toorainetööstus on rohelise majanduse ja jätkusuutlikkuse eesmärkidest ajendatuna alustanud teekonda keskkonda säästvama tegutsemiseni. Kasutusele võetakse energiasäästlikumad või täiesti uued tehnoloogiad suurendamaks tootlikkust, vähendamaks energiatarbimist ja CO2 emissiooni. Sellega kaasneb mõningate töökohtade kadumine, kuid samas toimub suur olemasolevate ametite ja oskuste mugandumine või ka lausa uute töökohtade loomine.
Roheline majandus ei hõlma üksnes otseselt säästmisele suunatud töökohti ja ameteid, vaid ka lõppeesmärgile kaasaaitavaid tegevusi sh assisteerimis- ja juhtimistegevused, raamatupidamine jne. On ka palju töökohti ja sektoreid, mida lõpuni keskkonnasõbralikuks ei saagi muuta (nt transpordisektor, kus süsihappegaasi emissiooni lõpuni vältida vähemalt lähitulevikus ei saa), kuid kus rohelise mõtteviisiga arvestamine vähendab ebamõistlikku saastamist. Lisaks on rohelise töökoha määratlemisel oluline tähele panna, et rohelise majanduse kontekstis tuleb ametikohtadel väärtustada inimest – läbi väärilise tasu ja töötaja õigustega arvestamise.
Tulenevalt töökohtade muutustest ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtust, mis kaasnevad jätkusuutliku majandusega, vajab tööjõuturg „rohelist“ tööjõudu ja uusi oskusi. On prognoositud, et suureneb nõudlus oskustööjõu järele ja väheneb töökohtade arv vähekvalifitseeritud tööjõule. Haridusasutustel tuleb mõelda juba täna sellele, milliseid nõudeid oskustele roheline majandus endaga kaasa toob. Muudatused, mis ootavad ees vajalike teadmiste ja oskuste osas jagunevad laialt kahte – üld- ja kutseoskused. Üldoskused on need, mis igal inimesel peaksid olema selleks, et tagada tööjõu paindlikkust minna kaasa uuendustega ja vajadusel olla valmis vahetama tegevus- ja eriala, näiteks arendada suhtlemisoskust, analüüsivõimet, baasteadmised juhtimisest, turundusest, finantsarvestusest jne. Kutseoskused aga on need, mis tulenevad uutest tehnoloogiatest ning keskkonna säästmise ja jätkusuutlikkuse tagamisest. Inseneriteadusi on vaja suutmaks välja töötada uusi tehnoloogiad ja materjale ning tehnikaalased teadmisi nende süsteemide haldamisel, keskkonnamõjude hindamisel ja arvestamisel.
Rohelise majanduse edendamiseks ja efektiivse rakendamise tagamiseks on vaja tihendada koostööd riigi, ettevõtjate ja haridusasutuste vahel selgitamaks välja ootused ja vajadused tulevikuks. Kuna rohelise majanduse näol on tegemist innovatsiooni ja muutustega, mis toob kindlasti kaasa ka kulude kasvu, siis riigi roll ettevõtjate ja hariduse toetamisel ning julgustamisel on kriitilise tähtsusega.