Sektorile avaldab mõju kasvav nõudlus parema kvaliteediga toiduproduktide järele, kliimamuutused, jätkusuutlikkus, suurenenud õiguslik regulatsioon (toiduohutus, tööohutus), vananev tööjõud, globaalne konkurents ning suurte kettide ja väikeettevõtete vaheline konkurents, uued tarnemeetodid (nt. eelistatakse kauba otse koju toomist), eetilised kaalutlused (nt keskkonnasäästlikkus, õiglased palgatingimused jms) ja teadmismahukas tehnoloogia. Samuti avaldavad mõju energiasektori (biokütuste tootmine) ja maaelu arengu poliitikad.

 

Põllumajandussektori osakaal üldiselt kahaneb, ehkki näiteks toiduainetööstus on suurim tööstuslik tööandja. Töökohti sektoris jääb vähemaks, kuid vajatakse palju kvalifitseeritumat tööjõudu. Farmid muutuvad üldiselt suuremaks, kuid endiselt domineerivad keskmised ja väikeettevõtted. Viimased ei ole innovatsioonile (IKT kasutuselevõtt, arendustegevus, biotehnoloogia) nii avatud nagu suured ja eriti rahvusvahelised firmad.

 

Alates käesolevast kümnendist on rõhku pandud maaelu arengule, mille tulemusena on kasvanud investeeringud metsandusse, maapiirkondade tähtsustamine puhkuseveetmise kohana, bioloogiline mitmekesisus, maamajanduse mitmekesisus, keskkonnakaitse, elukvaliteet ja töökohtade hulk maal.

 

Tööjõunõudlust tekitab põllumajanduses pigem tööjõu vananemine kui sektori kasv. Põllumajandus ja kalandus on kõige „vananevamad“ sektorid. Seetõttu on oluline noorema põlvkonda juurdetoomine. Kõige rohkem on vähenenud vajadus madala kvalifikatsiooniga tööjõu järele. Aastatel 2001-2006 on haridustase põllumajanduses märkimisväärselt kasvanud.

 

Oskuste profiil varieerub suuresti sõltuvalt konkreetsest ärimudelist: ökoturism, tervishoid, kohalik toodang, tööstuslik põllumajandus jne. Väga palju on vaja üldisi- ja ristoskusi.

 

Nõudlust uute oskuste järele mõjutavad kaks peamist muutust: esiteks esmase toodangu mitmekesistumine, toomaks rohkem sissetulekut alternatiivallikatest; teiseks farmide suurenemine. Sellistesse farmidesse võetakse tööle erinevate kutsealade inimesi: olulisteks valdkondadeks saavad personalijuhtimine, juhtimine, turundus, finants, logistika. Paljude talunike jaoks on see täiesti uus, sest nad on olnud keskendunud vaid tootmisele iseenesest, mitte niivõrd oma farmi juhtimisele. Vaja on ettevõtlusoskusi, personalitööd, jäätmekäitlusega toimetulekut, valdkondadevahelist innovaatilisust ja inimressurssidega töötamise oskusi. (Samas on enamus ettevõtteid siiski väga väikesed, pooltes oli 2005. aastal vähem kui üks täisajaga töötaja).

 

Globaalne konkurents nõuab oskusi kvaliteedikontrollis, k.a toiduohutus ja keskkonnakontroll, kvaliteedijuhtimises ja –parandamises (riskianalüüs ja ohtude hindamine) kõigis tootmisahela osades. Uued tehnoloogiad ja automaatsüsteemid nõuavad uusi oskusi. Et sektor oleks konkurentsivõimeline, on oluline arendada innovaatilisi oskusi, sest madalal infotehnoloogia tasemel ja madalatel arenduskuludel on olnud halb mõju sektori tulemustele võrreldes peamiste konkurentidega väljaspool Euroopat.

 

Kuna globaalne konkurents ja tööhõive liiguvad oskusmahukate tootmisprotsesside ja teenuste poole ja põllumajandussektor üleüldiselt kahaneb, siis nõuab see paindlikku ja kohanemisvõimelist tööjõudu. Juhtimis- ja ettevõtlusoskused aitavad farmeritel globaliseerumisega toime tulla. Head kohanemisvõimet on vaja neile, kes otsustavad oma senist karäjääriteed muuta. Haridus- ja koolitussüsteem peab toetama inimeste tööhõivet ja peab andma uue tõuke töökohtade loomisele põllumajandus- ja toitlustussektoris.