Avaleht > Kutsehariduse infopank > Tööjõuvajaduse prognoos ja muutused sektorites > Tööjõuvajadus aastani 2020

Prindi lehekülg

Vaata siit uuringu Skills supply and demand in Europe: medium-term forecast up to 2020 täisteksti.

Majanduskriis on tugevalt mõjutanud tööturgu ja majandust üle kogu maailma. Vaatamata märkidele, et maailmamajandus on kriisist toibumas, on siiski tõenäoline, et tasapisi taastudes jõuab tööhõive Euroopas kriisieelsele tasemele alles 10 aasta pärast. Kriisi mõjul on umbes 10 miljonit töökohta vähem, kui oleks olnud ilma kriisita. Baasstsenaariumis, mis eeldab tagasihoidlikku taastumist, nähakse ette, et 2020. aastal on tööhõive küll tõenäoliselt kõrgem kui 2010. aastal, kuid ei saavuta veel 2008. aasta tipptaset. Arvatakse, et aastatel 2010–2020 luuakse 7 miljonit uut töökohta.

 

 

Üldiselt kasvab kvalifitseerituma tööjõu hulk nii kesk- kui kõrgtasemel. Kõrgharidusega inimeste arv suureneb töötajaskonnas 16 miljoni võrra. Kuigi kesktaseme (ISCED 3 ja 4) töötajaid tuleb juurde vähem (1 miljon), moodustavad nemad siiski poole kogu Euroopa tööjõust (50%).

Samasuguseid trende võib täheldada ka riigiti: kõrgtaseme spetsialistide arv kasvab, samas väheneb jõudsalt madala või ilma kvalifikatsioonita töötajate arv. Naised on lähitulevikus formaalselt kõrgemalt haritud kui mehed, kuid kesktasemel kasvab kvalifitseeritud meeste osakaal naistest enam.

 

 

Majanduslangus kiirendab tavaliselt sektoraalseid muutusi. Samas on majanduslangusejärgsed trendid sarnased kriisieelsetega. Primaarsektoris, sh põllumajanduses, kaob 2,5 miljonit töökohta, tööstuses umbes 2 miljonit. Kasv on teenuste sektoris, eriti äri- ja muude teenuste osas (7 miljonit uut töökohta), ning transpordi- ja jaotussektoris. Mõõdukat kasvu on oodata tervishoiu- ning haridussektoris, samal ajal kui avaliku halduse sektoris tööjõunõudlus eelarvekärbete tõttu pigem väheneb.

 

Peaaegu 40% tööjõust on hetkel hõivatud teadmus- ja oskusmahukates ametites juhtide, tippspetsialistide ja tehnikutena. 2020. aastaks oodatakse sellise tööjõu osakaalu tõusu 42%-ni. Samas on oodata laienemist paljudel ametialadel teenindussektoris (kaubandus ja jaotus) ning lihttööliste ametikohtadel. Ametialade struktuur mõnel puhul polariseerub, kusjuures vajadus kesktaseme oskustega töötajate järele väheneb või jääb samaks. See tendents toob omakorda kaasa mure töökohtade kvaliteedi pärast. Ometi ei ole see Euroopas väga suureks probleemiks, kuna 2020. aastal jääb lihttöökohtade osakaal alla 11% (tõus on vaid 1% 2000. aastaga võrreldes). Töökohtade polariseerumine võib tugevamalt väljenduda riikides, kus üleminek teenustepõhisele majandusele alles toimub.

 

Järgmise kümne aasta jooksul luuakse umbes 7 miljonit uut töökohta. Sealjuures on oluline ka asendusvajadus, sest inimesed lahkuvad töökohalt pensionile mineku tõttu või mõnel muul põhjusel. Asendusvajadus on kõikidel ametialadel suur, kokku tuleb täita 73 miljonit töökohta (isegi sektorites, kus töökohtade üldarv väheneb). Seega on oodata 80 miljoni töökoha avanemist järgmise 10 aasta jooksul.

 

 

Tööhõive tulevikumustrid peegeldavad nii nõudluse kui pakkumise poolt. Järjest rohkem nõutakse kõrg- ja kesktaseme kvalifikatsiooni seal, kus traditsiooniliselt on hakkama saadud madalama kvalifikatsiooniga. Ka seetõttu väheneb madala formaalse haridustasemega inimeste arv tööhõives.

Kõrgtaseme töökohtade arv suureneb 2010. aasta 29%-lt 35%-ni 2020. aastal. Kestaseme spetsialistide vajadus säilib 50% juures. Samal ajal kahaneb madalamat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade osakaal 20%-lt 15%-ni.

 

 

Üldiselt on kasvava nõudluse trendid kasvava pakkumise trendiga kooskõlas. Samas ei jää paljudel töökohtadel vajatavate oskuste profiil samaks. Ülioluline on mõista, kuidas nõutavad oskused muutuvad mitte ainult formaalhariduse, vaid ka spetsiifiliste oskuste ja pädevuste mõistes. Et üksikisik oleks tööturul võimalikult konkurentsivõimelisem, peaks tal olema põhjalik üldoskuste pakett koos tööks vajalike algoskustega, mida järgneva elu jooksul pidevalt täiendada tuleb.

 

Mõneti ollakse murelikud, kas tuleviku töökohad vastavad nooremate inimeste kvalifikatsioonile ja ootustele. Kesk- ja kõrgtaseme oskustega inimesed on tihti sunnitud olema ka töökohtadel, mis varem nõudsid madalama taseme oskusi. Kesk- ja kõrgtaseme oskustega inimestel on siiski kergem saada paremaid töökohti kui madalama taseme oskustega inimestel. Mida kauem selline olukord kestab, seda suuremat meelehärmi võib see tekitada inimesele, kelle rahalised investeeringud ja õpingutele kulutatud aeg on läinud tühja. Samas võib ülekvalifitseeritud inimene näha lihtsama töö tegemise viisis nüansse, millega oma tööd rikastada ja üllatada tööandjatki. Seega, ülekvalifitseeritus ei ole iseenesest eriti suur probleem. Samal ajal on oskuste ja pädevuste alakasutus potentsiaalne probleem mitte ainult indiviidile, vaid ka tööandjale ja ühiskonnale tervikuna.

 

 

Uuringu tulemused osutavad vajadusele rohkem uurida ja selgusele jõuda, kuidas töökohad muutuvad, kuidas tööandjad sobitavad kokku tööjõu nõudluse ja pakkumise ning kuidas nad rakendavad oma töötajaskonna oskusi. 

 

Soodustamaks inimeste valmidust tööalaseks mobiilsuseks ja täiendusõppeks, peab hariduspoliitika andma võimalusi omandada erialaoskusi koos valdkondadeüleste üldoskustega nii esmases kutseõppes kui täiendusõppes. Selge tööturuinformatsioon ning vähem lineaarne lähenemine õppimisele ja tööle koos efektiivse nõustamisteenuse ja VÕTA süsteemi rakendamisega võivad aidata inimesel kergemini kohanduda strukturaalsete muutustega majanduses. Täiendavad haridus-, sotsiaal- ja tööturupoliitikad nende jaoks, kes on hetkel tööturult väljas, võivad kergendada nende tagasipöördumist ja aidata paremini teadvustada naiste töötamisvõimalusi. Samavõrra on tähtis, et tööandjad kasutaksid efektiivsemalt ära töötajate juba olemasolevaid oskusi ning julgustaksid oskuste arendamist.

 

Haridus on kallis „lõbu“, kuid isiklik ja sotsiaalne hind, mida makstakse puuduliku tööturuinfo eest, on veelgi kallim. Hädavajalik on teha nõutavad investeeringud andmete kättesaadavuse ja metoodika parandamiseks, et Euroopa oleks parimate praktikate eeskujuks üle kogu maailma. Sellist infot vajavad mitte ainult poliitikategijad, vaid ka inimesed, kes valivad oma haridus- ja karjääriteed, hariduse andjad, kutsenõustajad ja ettevõtted, kes investeerivad haridusse ja koolitusse. Kõik need osapooled peaksid tegema tarku ja läbimõeldud otsuseid.

 

Euroopa peaks rohkem panema rõhku sellele, et paremini sidustada haridus- ja töömaailma, suurendada oskuste kasutamist ja stimuleerida nõudlust. Kui vaadata jõudsalt arenevaid majandusi BRICi maades (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina), siis on selge, et kui tahetakse vähegi konkurentsis püsida, ei ole Euroopas rahuloluks mingit põhjust.