Laste rõõm ja kogemused aitavad
10. september 2008
(Projekti toetati RAK meetmest 4.3)
2004. aastal hakkas avatud noortekeskus (ANK) levitama infot, et tulemas on Euroopa Regionaalarengu Fondi eeltaotlusvoor, kust oleks võimalik taotleda raha noortekeskuse remondi või ehitustööde jaoks. Meil on vallas kaks noortekeskust, millest mõlemad vajasid sellel hetkel korralikku remonti. Olin just mõned kuud varem valda tööle tulnud ja arvasin, et mina see inimene küll ei ole, kes julgeks kohe nii suurt asja ette võtta. Euroopa rahad, pabereid on kindlasti kohutavalt palju vaja, nõuded karmid jne. Rääkides maakonna teiste noorsootöötajatega jäi alati kõlama kahevahelolek ja kõhklused.
Umbes kolm nädalat enne taotluste esitamise tähtaega lugesin veelkord ANK kodulehelt teavet eeltaotlusvooru kohta ja otsustasin, et pean siiski vallavanemaga nõu. Soov noortekeskus korda teha oli ju tegelikult suur ja peas ringles kogu aeg küsimus: kuidas seda teha?
Vallavanem arvates tasus asi proovimist. Kui saab on tore, no ja kui ei saa, ei ole ka palju kaotatud.
Lugesin veelkord läbi kõik nõuded, mis tuli täita ja hakkasime peale.
Kutsusin kohale noortekeskuse juhataja ning teatasin, et hiljemalt kahe nädala pärast peab meil valmis olema noortekeskuse arengukava. Kuulanud ära, milleks seda vaja, ei mõelnud ta pikalt vaid ütles, et teeme ära. Eks arengukavast oli juba ennegi juttu olnud, aga kes siis ikka kiirustab, kui väga vaja pole.
Kahe nädala pärast oli arengukava valmis. Ma küll parem ei hakka seletama, milline töö selle taga oli. Lõppes see erakorralise vallavolikogu istungiga, kus noortekeskuse arengukava kinnitati. Samal ajal sai ka kirjutama hakatud eeltaotlust ning valla ehitusnõunik, kellest sai ka projektijuht (sest ehitus, teadagi, on rohkem meeste ala), kuulas ära noortekeskuse juhataja „helesinised unistused“ ilusamast majast ning valmistas ette ehitustööde kirjelduse ja kalkulatsioonid.
Tegelikult olime isegi üllatunud, kui projekt eeltaotlusvoorust läbi läks ja valitsus kinnitas projekti ühena kaheksast noortekeskusest meetme 4.3. raames toetuse saajaks. Ja siis algas alles tegelik töö. Nii suurt paberihulka ei ole ma küll enne ette valmistanud, kaust kaalus kindlasti oma viis kilo. Kuid…taotlus rahuldati ja nii võisid alata rekonstrueerimistööd.
Siin oli kõige suurema töö teha projektijuhil, meie ehitusnõunikul. Ehitajaga, keda on teadupärast Eestist praegu raske leida, meil kõige paremini ei vedanud. Kui salajas lootsime, et rekonstrueerimistööd lõppevad varem (isegi palju varem) kui projekti tegelik lõpp, siis nii paraku ei läinud. Vahepeal tekkis lausa tunne, et ka tähtajaks ei saa maja valmis. Tänu vallavanema, ehitusnõuniku ja omaniku järelevalve esindaja heale tööle lõppesid tööd siiski õigeaegselt, jaanuari lõpus 2006 anti valmis maja noortekeskusele jälle tagasi.
Mis oli vahepeal muutunud? Väga palju! Noortekeskus, mis kasutab kunagi lasteaiaks ehitatud ruume, ja ei olnud noortekeskuse jaoks just parima ruumilahendusega, sai tänu ümberehitatud vaheseintele mitu hubast ruumi juurde, samas ka ühe suure saali ja eraldi köögi. Kui lasteaia vana metoodikatuba oli olnud vaid panipaik, siis nüüd muutus see mõnusaks telekavaatamise ruumiks jne. Noortekeskuses on nüüd olemas korralik duširuum, tualetid, k.a invatualett. Rääkimata sellest, et kõik aknad-uksed majas on uued, ning neid on võimalik normaalselt avada-sulgeda, kogu elektrisüsteem on uus, samuti kõik torud, keskküte. Ruumid on heledad, valged, uued.
Kõige enam rõõmustasid uue maja uue ilme üle kohalikud lapsed ja noored. Tore tunne oli, kui seisime noortekeskuse juhatajaga uues köögis, arutades kuidas mööblit paigutada ning iga natukese aja tagant jooksis kohale keegi lastest, et teatada, kui tore siin on või mis ta veel avastanud oli. Kusjuures maja ei olnud üldse veel ametlikult avatud, aga kui juba ehitajad on lahkunud ning „omad“ majas, ei saa keegi lapsi nende keskusest eemal hoida.
Praegu ma mõtlen, et kui see kõik algaks otsast peale, kas me teeksime seda veel? Küllap teeksime. Eriti vaadates laste rõõmu. Väga hea oli koostöö meie oma projektimeeskonnas, igaüks tegi seda, mida oskas ja alati sai üksteist toetatud. See oli ilus kogemus. Aga kui ma vaatan neid kaustu, mis on projekti lõppedes veel minu riiulis ja kui ma mõtlen kõigi nende nõudmiste peale, mis projektiga kaasnesid, siis pole ma enam nii kindel. Kuigi SA Innove koordinaator Villu Männik aitas ja õpetas vajadusel alati ning oli lõputult kannatlik. Ilma temata poleks me iial selle paberimajandusega hakkama saanud. Suur aitäh talle selle eest!
Kui kogu projektiga kaasas käiv paberimajandus läheb pisut lihtsamaks ja me hakkame ära unustama projektiga seotud probleeme ning rohkem hakkab juba meenuma kõik tore ja hea... mitmendat korda tehes on ju alati asjad lihtsamad.
Merike Pihla, noorsootööspetsialist
http://kose.intral.ee/?id=2377
Valdkonnad
SA Innove | Lõõtsa 4, 11415 Tallinn | E-R 8.30 - 17.00 | Telefon 735 0501 | Faks 735 0600 | E-post: innove[ät]innove.ee
