Mobile menu

Blogi

Einar Rull: Meie muinasjutupõhine haridusmaailm

Postituse autor: Einar Rull

Einar Rull

Einar Rull on SA Innove analüütik

Reaalkooli konverentsil küsiti, miks me kuuleme haridusdebattides peamiselt arvamusi, uskumusi ja isiklikul kogemusel põhinevaid väiteid, mitte aga teadus- ja tõenduspõhiseid argumente.

Haridusel on ikka olnud tugev kalduvus muinasjutupõhisusele. Sellest on kirjutatud ka värvikaid raamatuid, nimetagem autoritena näiteks Daniel Willinghami USA-st või David Didaud ja Craig Bartonit Suurbritanniast. Aaro Toomelagi on kirjutanud Õpetajate Lehes „müüdipõhisest nüüdisaegsest õpikäsitusest“. Ta nuriseb, et nüüdisaegsele õpikäsitusele üle minnes toetutakse koolides peamiselt kuskil nähtule ja kelleltki kuuldule, mitte tugeva teoreetilise põhjaga koolitustele ja õppematerjalidele. Miks haridus nii kergesti teaduslikelt rööbastelt maha sõidab?

Muinasjutt mõjub!

Haridus on tegelikult muinasjutupõhisusega harjunud. Mis sest, et muinasjutt, peaasi et mõjuks õpetlikult. Muinasjuttude sobivus laste kasvatamiseks on minevikus hästi läbi proovitud. Mida kasvatuslikum on muinasjutt, seda suurem on soov seda meelde jätta ja edasi rääkida.

Muinasjutu moraalne dilemma on loodud tekitama katarsist, kujundama sellega meie väärtusi ja häälestama meid emotsionaalselt nii, et hakkaksime tahtmatultki muinasjutu kohaselt käituma. Kui muinasjutt tõesti mõjutab käitumist, siis ta ongi „tõenduspõhine“ mõjutaja. Samas teame ajaloolisest kogemusest, et ratsionaalne kriitika võib hävitada igasuguse moraalse süsteemi. See on üks põhjus, miks moraaliseadused on tavaliselt looritatud teispoolsuse saladuslikkuse ehk muinasjuttudega. Seda on põhjalikult käsitlenud Chicago ülikooli moraalifilosoofia professor Alasdair MacIntyre 1980. aastatel ilmunud raamatus „After Virtue“.

Üks müüt ja muinasjutt on individualiseeritud õppe efektiivsus. Romantilisele hingele võib tunduda igale õpilasele individuaalne lähenemine inimlik ja kasulik, kuid viimase kümne aasta jooksul on õppe individualiseerimise programme vähem kui 25 aastat tagasi. Miks? Sest nende tõhusust ei ole õnnestunud tõestada. Probleem tekib sellest, et keskendumine Gaussi kõvera äärmiste ja eriliste õpilaste efektiivsele õpetamisele toimub tavaliselt keskmiste õpilaste arvelt. Ja vastupidi – üksnes keskmisi õpilasi õpetatakse tõhusalt äärmiste arvelt. Ilmselt alles arvutipõhisele õppele üle minnes saame hakata rääkima tegelikust individuaalsest lähenemisest.

Autoriteedid kui müüdid

Kuidas meil haridusvõtete kohasust tavaliselt tõestatakse? Enamasti ikka üldtuntud metauskumustele ja käibivatele haridusdoktriinidele viidates, silte kleepides. Tihti on teoreetiliste uuringutega vähem kursis inimesel sellele kõigele raske vastu vaielda. Ta ei julge kahtlustadagi, et midagi on lahti. Emotsionaalne aju on ikka ratsionaalsest ajust üle. Inimestel on raske uskuda, et pigem peaksid haridusdoktriinid ja metauskumused ka ise tõenduspõhisuse tuleproovile vastu pidama.

Kas tõenduspõhisus tähendab, et usaldame Käisi, Taba ja praegusi teadlasi? Nad on ju paljude asjade kohta nii tabavalt öelnud, häälestades meid emotsionaalselt justkui probleemide tuumale. Kuid miks ei ole teadlased varmad oma seisukohti muutma, kui selleks oleks põhjust?

Kes tahab olla usaldusväärne teadlane, see ei saa tänapäeval oma varasematele seisukohtadele eriti vastu vaielda, sest ta mõjuks pärast seda justkui vähem usaldusväärsena. Kuid miks peaksid uued teaduslikud leiud olema alati kooskõlas traditsiooniliste arusaamadega? Füüsik ja Nobeli preemia laureaat Max Planck on kirjutanud, et teadus areneb üks matus korraga. Nassim Nicholas Taleb on öelnud, et teadlaste lõplik eluiga garanteerib teaduse enda arengu.

Selles kontekstis tasub meenutada Senecat, kes julges teiste nurisemisest hoolimata oma varasematele seisukohtadele avalikult vastu vaielda. Ta ütles, et alati peabki lähtuma selle hetke kõige paremast arusaamisest.

Haridus polevatki päris teadus

Väidetakse, et haridusteaduses peabki natuke müüti ja uskumust olema, sest tegemist pole ju loodusteadusega. Samas võrdleb Uus-Meremaa haridusanalüütik John Hattie haridust arstipraksisega. Ravivõtteid kavandades lähtub arst ühelt poolt arstiteaduse soovitustest, teisalt aga patsientidest, kes on kõik üsna erinevad inimesed, ning neid ei saa ravida mingi võttega ainult sellepärast, et see on tõenduspõhine.

Kui riigis võetaks vastu nüüdisaegsete ravivõtete kontseptsioon, siis jääks teaduse kiire arengu mõjul see üsna kiiresti elule jalgu. Vastu võib väita, et arste on palju ja eri tasemega ning mõnelegi võib mõnikord üldistest soovitustest ka kasu olla. Üldise ja avaliku ravikontseptsiooni puhul saaksid oma sõna demokraatlikult sekka öelda ka need, kellel on ravi osas õigus midagi arvata. Nagu nüüd arvatakse hariduse kohta, milles kõik on teatavasti eksperdid.

USA tõenduspõhise hariduse eestvedajale Daniel Willinghamile tundub, et haridus ühendab endas nii loodusteaduse kui ka kunsti aspekte. Seega on haridus pigem nagu arhitektuur: kandekonstruktsioonide üle ei vaielda, ilu üle aga küll ja nii palju, kui jaksu on.

Teadus ja mugandumine

Hariduse eesmärke ei saa teaduslikult avastada – eri huvigrupid peavad need omavahel kokku leppima. Paraku juhtub tihti, et mõni huvigrupp tahab ülejäänud huvigruppidele konkreetseid ettekirjutusi teha, seda ka valdkondades, millest tal puudub piisav ülevaade.

Huvigruppidega on see probleem, et nad võivad eneselegi märkamatult kaasa minna ühiskonnas toimuva mugandumisega (hedonistlik adaptatsioon). Mugandumine oleks justkui vastukaal Nõukogude aja lõpuperioodile, kus oldi parema tuleviku nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma.

Appi saaksid tulla teadlased, kuid tihti näevad nemadki elu mugavalt omaenda kitsa uurimisvaldkonna vaatepunktist. Lisaks painab neid vajadus oma nišši säilitada, et saaks teaduses edasi toimida. Mõnigi kord võtavad teadlased sõna ka kõrvalaladel, mida nad piisavalt hästi ei tunne. Näiteks riigieksamite 50-punktise lävendi saaga, kus hindamise küsimustes mitte just kõige pädevamad, kuid üldiselt tunnustatud haridusteadlased nõudsid, et vähemalt pooli asju peab abiturient ikka teadma, et riigieksamil läbi saada.

Müüdipõhist lähenemist võivad soodustada ka populaarsed haridusdoktriinid. Nad ei tee ettekirjutusi mitte ainult õpetajatele, vaid ka uurijatele. Finantseeritakse ikka populaarse uurimisparadigma uuringuid, mis pigem kinnitavad kehtivat paradigmat ja uskumust, kui lükkavad seda ümber. Osa konsensuslikest otsustustest ja doktriinidest on aga juba algusest peale ajale jalgu jäänud.

Kasvuruumi on veel tublisti kogu maailma haridusteadusel, sest ainult umbes kolmandikku maailmas publitseeritud uurimistulemustest õnnestub kellelgi hiljem veel korrata. Isegi Carol Dweck on raskustes oma tulemuste korratavuse tõestamisega. See tähendab, et teiste teadlaste tehtud analoogilised katsed ei anna sedasama tulemust, mis Dwecki omad. Kuid niisamasugune olukord oli üsna hiljaaegu ka psühholoogia ja arstiteaduse uuringutes.

Kas Soome haridus on tõenduspõhine?

Väidetakse, et kõik mis tuleb Soomest, on kindlasti tõenduspõhine ja jäljendamist väärt. Kuid kas hedonistlik adaptatsioon Soomes ei toimigi? Näiteks koduste tööde mahu järsk vähendamine Soome 2014. aasta õppekavas. Gabriel Sahlgren väidab, et Rootsi on PISA tulemustes Soomest allpool ainult selle pärast, et seal mindi õpilaskesksusele üle juba palju varem ja Rootsi koolikukkumine on lihtsalt varem alanud.

Ametlikult oleme õpilaskesksele õppele üle läinud, kuid seegi tundub olevat pigem müüt. Õpilaste küsitlused nimelt näitavad, et õpetajad on oma igapäevatöös õpilaste õppimist ulatuslikult juhendanud ning pedagoogide soov õpikust kõik ära õpetada pole võimaldanudki õpilasel endal eriti palju avastada ja ennast juhtida.

USA haridusteadlane Barbara Oakley pakub välja õpilas- ja õpetajakeskse lähenemise kompromissi. Ta leiab, et teatud tingimustel võib mõlemal lähenemisel õigus olla. Raskete asjade õppimisel on ka tugevamad õpilased sunnitud kasutama juhendatud õppimise tehnikaid. Kui põhiasjad on selged, siis võib proovida, kas ka nõrgemad õpilased võiksid enesejuhitud õppimisega hakkama saada.

Kas koolis peab kerge olema?

Ühe müüdi järgi peab koolis olema kõik lõbus ja kerge. Tegelikult pole see võimalik. Õppimine ja õpetamine on evolutsioonilise psühholoogia seisukohalt instinktid, mis toimisid juba kiviajal. Juba viieaastane laps suudab instinktiivselt noorematele lastele üht-teist õpetada. Kuid see instinktil põhinev õpetamine käib ainult nende teadmiste kohta, mille õppimisega on meie geenid jõudnud kohaneda ja mida saab omandada sotsiaalse õppimisega. See tähendab vaatamise ja järeletegemisega, tuginedes peegelneuronitele.

Paraku tuleb tänapäeval õppida ka asju, mille õppimisega meie geenid pole veel piisavalt kohanenud. Neid õppida on juba raskem ja sellepärast õpitaksegi koolis, et üheskoos raskete asjade omandamisega hakkama saada.

Company contact info

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Внимание! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.