Mobile menu

Blogi

Erika Veide: Mõtiskledes 21. sajandi oskustest

Postituse autor: Erika Veide

On veebruari teine nädal. Istume abikaasaga oma vanemate juures ning unistame ja samas nagu planeerime elutoas ümbermuudatusi. Kavatseme osta uue diivani ja uued kapid. Selleks, et asjad
uutesse kappidesse  ära mahuks, oleks vaja nii mõnestki asjast loobuda. Vaatame kriitilise pilguga toas olevaid asju ja näeme hulgaliselt videokassette ning arutame, mida nendega teha. Tunnetan arutluse käigus, et isal on pisut hale neist loobuda. Ta püüab nii ennast kui mind veenda, et nii mõnelgi kassetil on väga põnevat materjali, mida ta reisidelt kunagi on soetanud ja äkki peaks teatud sisu plaatidele kõrvetama… Abikaasa poetab vahele repliigi, et ka plaatidel on oma eluiga ja need ka ei kesta kuigi pikalt. Isa pakub lahenduseks kõvaketta, mida ka plaanis soetada, kuid ka see pole lahendus. Jõudsime oma jutuga pilvedesse, kus juba praegu suur osa meie perekonna mälestustest ning isa kirjutatud raamatutest on. See jutuajamine toimub minu 80ne-aastase ema ja isaga, samal ajal tuleb tuppa kaheaastane poeg ja palub mobiiltelefoni, sest ta vajab peituse mängimisel taskulampi.

Jah, eelmine põlvkond annab varsti oma reisikepi üle, nad on elanud ühe toreda ja täisväärtusliku elu. Nad andsid oma parima, et meil oleks hea elu. Tihti nad nendivad, et vanasti ikka õpetasid vanemad lapsi, aga mida päev edasi, seda rohkem õpetavad lapsed vanemaid. Need tohutud tehnoloogilised läbimurded, mis leiavad igapäevaselt aset, muudavad elu nii kiireks. Mõistan, miks mu vanemad tunnevad tihti tunnet, et rong kihutab neist nii kiiresti mööda ja ei suuda enam sellega järge pidada. Isegi ei jõua. Ometi valmistan ma ette järgmist põlvkonda, ning tahan, et nemad võiksid elada üht täisväärtuslikku elu.

On 22. veebruar, mõne päeva pärast tähistavad ema-isa oma 53ndat pulma-aastapäeva. Vanemad said täna uue elutoa, vana mööbel ootab küünis äraviimist, mõned kastid on asjadega aidas „igaks juhuks“ veel ootamas, äkki läheb vaja. Tuba on täidetud uue mööbliga, isegi vaip on uus. Istume oma suure perega uues toas ja mõnuleme rahulolus ning toitume vanemate rõõmust. Ootamine on lõppenud, kättevõtmine tasus end kuhjaga ära. Kui oleksime veel oodanud mõned nädalad, oleks hetkel elutuba veel endine. Elu teeb vahel ootamatult kiireid ja seninägematuid muudatusi meie eest ja meie jaoks. Alates märtsi keskpaigast aprilli viimaste päevadeni suhtlesime vanematega vaid telefoni teel ja arvutis.

Millised on need 21.sajandi oskused, mis ei laseks tunda, et rong sõidab minust parimal juhul mööda, kui mitte üle? Üks on kindel, üha suuremate ja kiiremate muutustega tuleb mitte ainult toime tulla, vaid sellest ka võita. Ja veel, et me ei elaks elu, kus kõik muudatused, mis me elu mõjutavad, tulevad väljastpoolt meid, vaid et me elaksime elu, mis looks ise muutusi meie endi ja seeläbi ühiskonna jaoks. Mitte muutusi muutuste pärast, vaid ikka uusi väärtusi loovaid muutusi. Me ei taha rääkida sellest, et kõik ainult toime tuleksid, me tahame kasvatada inimesi, kes oleks oma mõttelaadilt juba kõrgemal lihtsast toimetulekust. Jah, me peame olema mitmekülgsemad, kui kunagi varem meie eksistentsi ajaloos.

Eriolukord möödus ja elu otsib taas muutunud olukorras oma rütmi ja vahest ka rutiini. Haridus väga suuri revolutsionääre ei armasta, ikka tasa ja targu ja kes teab, äkki on tal õiguski. Ometi püüab ettevõtlusõpe koos ettevõtluspädevusega vaikselt jalga ukse vahele saada. On koole, kus see uks on lahti tehtud ja võetud omaks teadmine ja soov, et see on asi, milleta me oma lapsi siit majast välja ei saada. Tahame ju kõik seda, et koolis õpetatav vastaks üha enam tegelikele vajadustele, et teadmiste taga oleksid oskused ja hoiakud. Lapsed peavad omandama pädevused, mis teevad neist loojad, mitte ainult tarbijad. Ma mõtlen siinkohal sellele, et kas ka siis, kui olen 80, on mul veel suured eesmärgid: teha remonti, kirjutada veel üks raamat, õppida ära tundmatu keel ja hoida kogu oma perekonnaga lähedasi suhteid. Minu haridustee on aidanud mul omandada õpioskuse, mis võimaldab kiiresti uusi oskusi omandada, tekkivaid trende märgata, nendega paindlikult kohaneda ning erksa meelega suhtuda uutesse väljakutsetesse.

Teame, et mõned leiutised muudavad tervete generatsioonide mõtte- ja eluviisi.  Varem olid sellise mõjujõuga leiutised vast kord sajandis, siis hetkel kaks korda 10 aasta jooksul ning aina tihedamaks muutub. Usun, et me ei saa toimuvate muutuste suurusest aru nende sees olles. Kui ma hetkel vaatan tagasi oma elule 10 aastat tagasi, siis näen, millised muudatused on minu elus toimunud väliste muudatuste mõjul. Meil on võimalus käia toidupoes ilma füüsiliselt sinna minemata ja hetkeolukorras on see asi, millest ehk mõned kuud tagasi veel puudust ei tundnud. Töötame kodukontoris, korraldame seminare, teeme rühmatööd erinevatel platvormidel jne.

Meie lapsed õpivad ja hakkavad pakkuma uusi teenuseid, nendest saavad pilvetehnoloogid ning pilvetehnoloogiate arhitektid ja -insenerid, ärianalüütikud, andmeanalüütikud, statistikud, veebiarhitektid ning -disainerid ehk on varsti ka märgatavalt rohkem virolooge jne.

Me ei saa muuta tuule suunda, aga me saame sättida oma purjesid. Me saame teadlikult, tahtlikult ning süsteemselt arendada lastes ettevõtluspädevust ning ettevõtlikust, anda ettevõtlusalaseid teadmisi. See on koolidele siiani vabatahtlik, kas seda teha, kui suures ulatuses ja milliste vahenditega. Jah, meie riiklik õppekava sisaldab üldpädevusi, kus üheks pädevuseks on ettevõtlikkuspädevus, mida nagu peaks ja võiks kõik arendada läbi oma aine, aga kas me oskame ja tegelikult seda ka teeme? Sellega seoses on üks tore lugu:

Elas kord neli tegelast, kelle nimed olid: IGAÜKSKEEGIÜKSKÕIK KES ja MITTE KEEGI. Oli vaja ära teha üks tähtis töö ja seda paluti teha IGAÜHELIGAÜKS oli kindel, et KEEGI teeb töö ära. ÜKSKÕIK KES oleks võinud töö ära teha, aga MITTE KEEGI ei teinud. KEEGI sai sellepärast vihaseks, sest see oli IGAÜHE töö!  IGAÜKS arvas, et ÜKSKÕIK KES võiks selle töö ära teha, aga MITTE KEEGI ei taibanud, et IGAÜKS ei saanud seda teha. Viimaks IGAÜKS süüdistas KEDAGI selles, et MITTE KEEGI ei teinud tööd, mida ÜKSKÕIK KES oleks võinud teha!

NB! Olen abiks nõu ja jõuga (st koolitustega) koolidele ja õpetajatele, kuidas ettevõtluspädevus saaks meie laste omaks!

Erika Veide
SA Innove/Edu ja Tegu ettevõtlusõppe koordinaator ja konsultant
erika.veide@innove.ee

Company contact info

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Внимание! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.