Mobile menu

Blogi

Innove Rajaleidja: Mida teha, kui laps ropendab?

Postituse autor: Ave Rohtla-Alp

Mida teha, kui kodus kenasti käituv algklassilaps kipub sõpradega olles ja internetis ropendama? Selle levinud probleemi kohta annab nõu Innove Rajaleidja Viljandi keskuse psühholoog Ave Rohtla-Alp.

Iga seesuguse käitumisprobleemi puhul on esimene asi vaadata üle kodune eeskuju. Lapse suust ropu sõna kuulmine ehmatab iga vanemat. Samas võib roppusi sisaldada ka mõne täiskasvanud  pereliikme kõne, mis võib tunduda nii harjumuspärane, et me ei pane seda isegi tähele.

Lapse suhtes on absoluutselt ebaõiglane öelda, et näiteks isa võib nii öelda, sest ta on täiskasvanu, aga sina ei või, sest sa oled laps. Muutus lapse käitumises saab alata alles pärast muutust vanemate käitumises. Kui vaja, siis tuleb teha n-ö perekonna nööbipurk, kuhu igaüks, kes ropendab, nööbi libistab. Ning ka lapsevanem peab vabandama, kui ta midagi ebasobivat ütleb.

Samas ei tähenda lapse ropendamine tingimata seda, et tema kodus selliseid sõnu kasutataks. Ebatsensuurseid väljendeid levib paljudes info- ja meediakanalites, millest saavad paratamatult osa ka lapsed, kellele ropendamine võib tunduda lahe asi, mida teevad näiteks lemmikseriaali tegelased või YouTube’is tuntud räpparid. Ropud sõnad on tavaliselt sellise häälikukombinatsiooniga, mis jääb kergesti meelde, kannab edasi emotsiooni ja jõudu, sageli tundub see lapsele põnev.

Laps võib proovida sellist kõnepruuki matkides sõpradele meelejärgi olla. Eriti siis, kui tal on olnud raskusi suhete loomise ja sõprade leidmisega. Kui teised lapsed reageerivad, kaasneb tähelepanu, tekib eufooria – lumepall läheb veerema. Grupis on lapsed alati julgemad ja kalduvad üksteist „vaimukustega“ üle trumpama, suutmata piiri tajuda.

Trotsi tekitada ei tohiks

Esmane abinõu on tõesti lapsega rääkida. Seda tuleks teha sõbralikult, pidades last võrdseks vestluspartneriks, tundes tema elu vastu siirast huvi. Lapsevanem ei saa oma lapse kohta uut infot ning lapse käitumine ei muutu, kui räägitakse jõupositsioonilt – lapsele ülevalt alla vaadates. Lapsega õiendamine, rusika lauale löömine ja käratamine, et siin majas nii ei räägita, tekitab vaid trotsi (ja võimalik, et veel suuremat huvi sellist tugevat reaktsiooni tekitanud sõnavara vastu).

Võib-olla oli lapsele sõprade leidmine raske katsumus ja ta püüab ropendades kaaslaste tähelepanu saavutada või kaaslastega samastuda. Kui nüüd last ähvardada, et kui sa veel nii räägid, siis sa ei tohi oma ainsate sõpradega enam suhelda, siis ta lihtsalt ei kutsu neid enam koju, vaid hakkab nendega kohtuma vanemate vaateväljast eemal. Varsti ei tea ema ja isa enam, millega nende laps päriselt tegeleb, sest ta ei saa sellest ju vanematega rääkida.

Samamoodi pole abi sellest, kui rääkida lapsega alt üles vaadates – nuttes ja ahastades, et miks ja kuidas sa ometi mulle nii tegid…

Kui 20-30 aastat tagasi oli üheksa-aastane veel lapsuke, siis tänapäeval on tegemist juba teismelisehakatisega, kellel on võrreldes vanemate noorusajaga märksa rohkem info- ja suhtluskanaleid ning teadmisi, millest isad-emad oma lapsepõlves unistadagi ei osanud. See on trotsimise iga, täiskasvanule vastandumise iga. Seetõttu on lapsevanemal mõistlik jõukasutamise  ja -murdmise asemel tasa ja targu toimetada.

Selgita, näitlikusta

Juttu võiks alustada hoopis sellest, et uurida lapselt ilma eelarvamusteta: kuidas sa oma sõpradega tuttavaks said? Kuidas te sõbraks saite? Miks sulle meeldib nendega suhelda? Mida te koos teete? Mida te koolist arvate? Miks te omavahel rääkides selliseid sõnu kasutate? Miks see teile meeldib? Ära korralda ülekuulamist, vaid tunne huvi, esita suunavaid küsimusi ja lase lapsel vabalt oma elust rääkida.

Sageli ei teagi eelteismelised, mida ropud sõnad tähendavad. Paljud lapsed nimetavad teineteist suguelundeid tähistavate sõnadega ja arvavad, et see tähendab loll või rumal. Üsna mõjus ropendamise vastane nipp on, kui vanem ütleb ropud sõnad välja ja selgitab nende tähenduse lapsele ära. Siis saab laps otsustada, kas ta ikka tahab sellise tähendusega asju öelda.

Kui kuuled last (ükskõik, kas enda last või külla tulnud sõpra) ropendamas, siis ütle näiteks: kas sa saaksid seda sama mõtet kuidagi teiste sõnadega öelda? Esiteks annad vihje, et sul on ebaviisakaid väljendeid paha kuulata, teiseks aga paneb lahti sõnastamine lapse sageli mõtlema, mida öeldud sõna päriselt tähendab.

Paljud lapsed mõistavad ise, kui ebameeldiv ropendamine on, kuuldes oma ema seesuguse tähendusega sõnu välja ütlemas. Võib-olla on kasu näitliku õppetunni korraldamisest: räägi terve päev lapsega selliste sõnadega, mida tema kipub sõprade seltsis kasutama. Küsi: kas sulle meeldiks, kui mina sinu sõprade või võõraste inimeste juuresolekul nii räägiksin? Et otsustada, kas selline meetod oleks mõjus või teeks karuteene, peab aga oma last väga hästi tundma. Meetod sobib pigem lapsele, kellega vanemal on hea kontakt, usalduslik suhe, ning kelle kodus muidu ei ropendata.

Üks mu tuttav on rääkinud, et teda õpetas lapsena vanatädi, kes luges kuueaastasele poisile ette kõik rumalad sõnad, mida ta vähegi teadis, ja palus need pähe õppida. Seejärel selgitas vanatädi, et inimene, kes tahab olla edukas ja austatud, neid sõnu kunagi ei kasuta. Tuttavale mõjus see õppetund eluks ajaks.

Koostöö kooliga

Samuti on vaja lapsele selgitada, miks tema iidol võib räpilaulus nii öelda ja see tundub kõigile lahe, aga laps ei või. Räägi, et üks asi on looming ja kunst, teine asi elu ja omavahel kõnelemine. Ütle, et ka räpparid reeglina ei räägi oma sõprade või perekonnaga selliseid sõnu tarvitades.

Selles mõttes on ropendamine ühiskondlik probleem ja ma ei leia, et me peaksime jätma vanemad üksi kodudesse selle murega rabelema. Uuri lapse õpetajalt: millised on laste vahelised suhted klassis? Kui palju on ropendamist koolis märgata? Mida me saaksime koos teha, et lapsi ropendamise teemal harida?

Ma usun, et ka iidol-räppari saab kutsuda kooli lastele rääkima, miks kunstis sõnumit kõnekeelde sobimatute väljenditega rõhutatakse, aga päriselus nii  rääkida ei sobi. Samuti saab appi kutsuda näiteks mõne õpilaste seas populaarse vanema klassi õpilase, mõne tuntud isiku või mis iganes autoriteedi, kes saab lastele selgitada, mida näiteks internetis ropendamine võib endaga kaasa tuua. Mida laps arvab: millise mulje ta jätaks oma tulevasele ülemusele, kui räägiks temaga seda või seda sõna kasutades? Mis on kord internetti üles riputatud, võib sinna igaveseks ringlema jääda. Kui sa ei käitu viisakalt, siis võid sattuda praegu või tulevikus tulevikus piinlikku olukorda. Koolides on nendel teemadel rääkimas käinud ka veebikonstaablid, noorsoopolitseinikud, kiusuennetamisega tegelevad noored – kindlasti on võimalik ka nendega koostööd jätkata.

Kui samasugust mõistvat ja selgitavat sõnumit antakse nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas laiemalt, siis suure tõenäosusega jõuab sõnum lapsele ka kohale.

 

Nõuanne ilmus ajakirjas Pere ja Kodu novembris 2019.

Company contact info

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Внимание! Teie veebilehtiseja ei vasta kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.